Kõige olulisem setu naise ehe on sõlg, suur sõlg. Eestis teadaolev kõige varasem hõbedane setu kuhiksõlg on valmistatud Tartus 1808-1818. Sõle suurus ja kuhiku kõrgus kasvas Setumaal 19.-20. saj. pidevalt, ulatudes isegi läbimõõduni 35,8 cm. (Ka Viljandimaa kuhiksõled võivad olla kuni 20 cm diameetriga, aga on kõrguselt palju lamedamad).

U. 1911. Setu abielunaine. Setu rahvariietes naine, ERM TM Fk 2001, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/1777166

Setu naised kandsid hõbeehteid komplektidena, mis sõltuvalt tüdruku/naise vanusest muutusid. Võib eristada 6 vanusegruppi:

1. Väikesed tüdrukud kuni 5. eluaastani

said peale ristimist endale lühikese, peenikese ja kerge ketikese ristiga. Särgi kaeluse kinnitamiseks võis olla väike sõlg, sõlõkõnõ, vits.

5-aastane setu tüdruk 1949, ERM Fk 2747:13, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/541623. Foto: G.Kirillov

2. Tütarlapsed 5-10 eluaastat.

Nemad said vanaemalt kingituseks pika ja peenikese kee, mis sätiti mitmekordselt rinnale. Rikkamates perede tütardel võis keesid olla mitu, aga ripatseid selles vanuses veel ei kantud. Neid keesid nimetati "palja keedi".

3. Tüdruklapsed 10-15 eluaastat.

Nende ehtekomplekti lisandusid erinevad ripatsitega keed. Palju kanti sõrmuseid, neid võis olla igas sõrmes väljaarvatud keskmine sõrm, kus setu naine kandis abielusõrmust. Sõrmuseid peeti erilisteks ja õnnetoovateks, kuna nad olid mõrsjalt pulmade ajal kingiks saadud.



12-aastane setu tüdruk. Foto: G. Kirillov 

4. Neiud vanuses 14-18 eluaastat.

Kui enne kinkisid ehteid vaid vanaema või ema(välja arvatud sõrmused pruudilt), siis nüüd hakati ehteid ka ostma. Sõle pidi tütrele ostma isa, selleks müüdi vajadusel isegi lehm ära. Sõlge võis saada ka oma emalt või pärandas tulevane ämm sõle oma pojanaisele. Kui tüdrukul sõlge polnud, võis selle kinkida ka peigmees, sõle vastuvõtmine tähendas abieluettepaneku vastuvõtmist. Selle vanusegrupi ehtekomplekti kuulusid erineva põimingu, pikkuse ja jämedusega, mitmesuguste rohkete ripatsitega ühe- ja mitmerealised keed. Pulmakutsumise ajal, podruskih olles, võisid ka neiud sõlge kanda. Komplekti tulid ka mõlemas käes korraga kantavad käevõrud. Ehtekomplekt võis kaaluda 3-5 kg.

 Setu neiud rahvarõivais, AM F 31806, Eesti Ajaloomuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/393630

Setu neiud Võõpsus 1912. Foto: Johannes Pääsuke. Setu neiud Võõpsus, ERM Fk 213:146, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/608419


 Dateering: enne 1911.  Setu naised, ERM TM Fk 954, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/1610902. Foto: Johannes Pääsuke

5. Mõrsjad ja sünnitusealised abielunaised 18-45 aastat.

Selles rühmas saavutas hõbeehete rohkus maksimumi. Kanti eriilmelisi raskeid keesid, sõrmuseid, käevõrusid ja veel 20.saj. algul ka kõrvarõngaid. Abielusõrmust kandis setu naine parema käe keskmises sõrmes. Väga oluline oli, et naisel oleks palju ja helisevaid hõberipatseid. Setu mehed ütlesid: "Setu naist algul kuuled, siis näed". Kõige tähtsam ehe ehtekomplektis oli suur kuhiksõlg, mida kandsid ainult sellesse gruppi kuuluvad naised. Suur sõlg tähistas sünnitusealist naist ja oli viljakuse sümboliks. Pulmalauludes sõideti suurel sõlel neiupõlvest abielustaatusesse. Sünnitusealise naise ehtekomplet võis kaaluda 5-6 kg ja oli kõige rikkalikum, koosnedes mõnikord isegi kuni 22 ehtest. Eriti uhke oli nooriku komplekt, ta pidi kuni esimese lapse sünnini isegi argipäeval kaelakeesid kandma. Tema kohta öeldi: nooriku tunned keedest.


Seto mõrsja 1914, Lõkova küla, ERM Fk 377:2, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/660305. Foto A.Väisanen

Petseri. Võimalik dateering: 1926.  Setu neiu Marta Oinas, ERM Fk 2747:12, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/541622 


U. 1911. Setu abielunaine. Setu rahvariietes naine, ERM TM Fk 2001, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/1777166

Setu abielunaine Võmmorski külas 1913. ERM Fk 213:171, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/610033

Setu noorik pühapäevariides 1913.  Setu rahvariietes naine, ERM TM Fk 2001, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/1777166

 1987.aastal.   Rahvarõivais setu neiu rikkaliku ehetekomplekti , peapaela-pärja ja põllega XX sajandi algul., VK F 1221:8 F, Võrumaa Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/1086710. Foto Jüri Karm

6. Abielunaised üle 45 eluaasta.

Vanemate naiste ehtekomplektis vähenes keede ja ripatsite arv. Tähtsaim erinevus võrreldes nooremate naistega oli, et suurt sõlge enam ei kantud. Sõrmuseid võis kanda. Lesk kandis abielusõrmust vasaku käe keskmises sõrmes. Viimaks kandis vana naine vaid ühte keed, seega samapalju, kui siia ilma tulles väikese tüdrukuna. Eluring sai täis.

Portree: setu laulik Hilana Taarka (Darja Matrejeva, Vasila Taarka) (22.03.1856-27.12.1933)., AM F 32690, Eesti Ajaloomuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/1253518

Naised, kes ei olnud abiellunud, kandsid ka fertiilses eas ehteid väga vähe, ehteks oli samasugune lihtne ketikene nagu väikestel tüdrukutel ja vanadel naistel.

Ka setu mehed kandsid ehteid.

Siin võib eristada 3 vanusegruppi:

1. Poisid kandsid ristiga keed ja hõbedast sõlekest kaeluse kinnitamiseks.
2. Noormehed kandsid sõrmuseid peigmeeste gruppi kuulumise märgina. Pulmades kanti ka erilist hõbemüntidest prossi(prussi), mis kinnitati särgi lõhikule.
3. Abielumehed, kes kandsid nagu naisedki abielusõrmust parema käe keskmises sõrmes.
Setu mehed kandsid ka kõrvarõngaid.


Kasutatud kirjandus:

Mare Piho "Setu ehted" 2001
Kaalu Kirme "Eesti sõled" 1986
E. Riitsaar "Sõlekiri" 2018