KUIDAS VALMIB HÕBEDAST KUHIKSÕLG? HÕBESÕLE VALMISTAMINE KÄSITÖÖNA.
Hõbesõle valmistamine käsitööna nõuab meistrilt paljude erinevate hõbesepa tehnikate tundmist, oskusi, kogemust ja ajaloo tundmist. Tellija soovil võib valmistada ka väga omanäolise ummamuudu hõbesõle, aga enamasti põhineb valmiv sõlg vanadel traditsioonilistel etnograafilistel Eesti hõbesõlgedel.
Setu sõlg, hõbe 925, käsitöö
Setu sõlg, hõbe 925, käsitöö
Hõbesõle valmistamine käsitööna nõuab meistrilt paljude erinevate hõbesepa tehnikate tundmist, oskusi, kogemust ja ajaloo tundmist. Tellija soovil võib valmistada ka väga omanäolise ummamuudu hõbesõle, aga enamasti põhineb valmiv sõlg vanadel traditsioonilistel etnograafilistel hõbesõlgedel. Kuna eri kihelkonna rahvarõivaste juurde kantakse väga erineva suuruse, kuhiku kõrguse ja mustriga sõlgi, siis on oluline kõigepealt teada, mis kihelkonna sõlge soovitakse. Koostöös tellijaga täpsustatakse sõle läbimõõt ja mustrid..
Eesti sõlgedest on suurimad(läbimõõt kuni 35,8 cm) ja kõige kõrgema kuhikuga setu sõled.
Sõle tegu algab sobiva suurusega ja sobiva paksusega hõbepleki ja vajalike läbimõõtudega hõbetraadi tellimisest/valmistamisest. Valmistan sõlgi ainult 925 prooviga hõbedast, terve sõlg on 925 hõbedast. peale tuleb hõbedaproovi märk.
Sõleplekist saetakse/lõigatakse välja sobiva läbimõõduga ümmarguse kujund. Edasi tuleb hõbedat tulega kuumutada(lõõmutada) ja siis kohe külma vette kasta. et ta muutuks pehmeks ja töödeldavaks. Kui hõbe on pehme, saab teda sobiva vormi kohal erinevate vasaratega tagudes kohrutada ehk plekile kumerust anda, sõlekuhikut kasvatada. Veidi aja pärast muutub hõbe jälle liiga kõvaks, siis tuleb jälle kuumutada, külma vette kasta... ja nii sadu ja sadu vasaralööke erinevate vasaratega. Mõned meistrid kasutavad tänapäeval ka sõlevormi saavutamiseks trugimist, mis küll olulliselt kiirendab sõle sündi, aga sõlele jäävad peale kriimud, triibud. Ennevanasti tehti ikka vasaratega.
Kui sõlevorm, kuhiku kõrgus on saavutatud, siis tuleb sõle alläär "ära keerata" ehk vasaraga tagudes painutada. Siin, nagu ka igal sammul käsitöös ja metalliga töös, on palju ohukohti, oluline on, et sõlg jääks ümmargune ja serv sobiva ühtlase laiusega.
Edasi tuleb punsli ja vasaraga lüüa sõle allaserva ja siseküljele mummukesed, kupuread. Need on kaunistuseks, aga vanad eestlased uskusid ka, et kupp, mumm kaiitseb kurja silma eest ja omab tõrjemaagilist tähendust. Oluline on ka, et sõlg oleks hõbedast, kuna eestlased on olnud hõbedarahvas, hõbevalge rahvas. Hõbe ka teaduslikult tõestatuna on põletikevastane, juba meie esivanemad kasutasid hõbedat ja hõbesõlge/hõbeehteid ravitsemisel ja uskusid, et hõebehted toovad õnne, rikkust, kaitset, sõlg viljakust ja kaitset naisele. Sõlg on olnud viljaka ea naise, emaduse sümbol.
Ka kuppude löömise juures tuleb hõbedat vahepeal kuumutada, pehmemaks muuta.
Siis valmistatakse sobiva paksusega hõbetraadist keerutraat, painutatakse täpselt sobiva läbimõõduga rõngad ja joodetakse tule ja joodisega sõlele allaäärde ja üle sõlesuu kohale, Sõlesuusse tuleb saagida ava, viilida ja lihvida teravad servad. Ka alläär tuleb viilida ja lihvida.
Sõle nõel tuleb saagida paksust hõbetraadist, viilida, vasaraga taguda, lihvida, painutada sobivaks. Traditsioonilise sõle puhul on sõlenõel ees, allolev riie tõmmatakse läbi nõela. Ajalooliselt ei ole hõbesõlel taga prossinõela, nõel on ainult ees. Kuna nõel on üsna paks, siis peab arvestama, et ta teeb kangasse augu, niiet sõlge on hea kanda linase riide, villase riietuse/salli/sõbaga.
Üks suur, aeganõudev ja põnev töö on mustrite peale graveerimine. Seda tehakse käsitsi väikeste graveerimisnugade ehk stihlitega, mida meister hoiab käes ja lõikab hõbedasse jooni. Eesti keeles ongi sellele tehnikale ilus sõna - hõbelõige. Tegemist on aeglase ja meditatiivse tööga, käsi peab täpne ja kindel olema ja meel selge, kuna kord lõigatud joont tagasi võtta ei saa. Eri kihelkondades on erinevad sõlemustrid. On ka sõlgi, mida kantakse üle mitme kihelkonna. Koostöös tellijaga täpsustatakse, kas sõlele tulevad ajaloolised mustrid või on tellijal ka oma isiklikke enda/tulevase sõlekandja hingele olulisi märke, sümboleid, kirju, mida samuti saab sõlele soovi korral traditsiooniliste mustrite sekka või asemele graveerida.
Peale graveerimist tuleb veel sõlg eri liivapaberitega üle lihvida, muidu jäävad graveeritud mustrijooned karedad ja teravad. Kas enne või pärast graveerimist sõlg poleeritakse. siin peab vaatama, et sõlehõbe kuumusega lapiliseks ei läheks .
Sõle sisse võib tellija soovil graveerida omaniku nime/aasta/nimetähed.
Sõle valmimine võtab sõltuvalt sõle suurusest ja keerukusest ning eesootavast tööde järjekorrast 1-4 kuud aega.
Ongi kaunis hõbesõlg valmis, üts illos hõpõsõlõkõnõ, suur sõlg valmih! Korralikult tehtud hõbesõlg kestab sajandeid ja seda saab pärandada põlvest põlve emalt tütrele, vanaemalt lapselapsele, pojanaisele.
Eesti sõlgedest on suurimad(läbimõõt kuni 35,8 cm) ja kõige kõrgema kuhikuga setu sõled.
Sõle tegu algab sobiva suurusega ja sobiva paksusega hõbepleki ja vajalike läbimõõtudega hõbetraadi tellimisest/valmistamisest. Valmistan sõlgi ainult 925 prooviga hõbedast, terve sõlg on 925 hõbedast. peale tuleb hõbedaproovi märk.
Sõleplekist saetakse/lõigatakse välja sobiva läbimõõduga ümmarguse kujund. Edasi tuleb hõbedat tulega kuumutada(lõõmutada) ja siis kohe külma vette kasta. et ta muutuks pehmeks ja töödeldavaks. Kui hõbe on pehme, saab teda sobiva vormi kohal erinevate vasaratega tagudes kohrutada ehk plekile kumerust anda, sõlekuhikut kasvatada. Veidi aja pärast muutub hõbe jälle liiga kõvaks, siis tuleb jälle kuumutada, külma vette kasta... ja nii sadu ja sadu vasaralööke erinevate vasaratega. Mõned meistrid kasutavad tänapäeval ka sõlevormi saavutamiseks trugimist, mis küll olulliselt kiirendab sõle sündi, aga sõlele jäävad peale kriimud, triibud. Ennevanasti tehti ikka vasaratega.
Kui sõlevorm, kuhiku kõrgus on saavutatud, siis tuleb sõle alläär "ära keerata" ehk vasaraga tagudes painutada. Siin, nagu ka igal sammul käsitöös ja metalliga töös, on palju ohukohti, oluline on, et sõlg jääks ümmargune ja serv sobiva ühtlase laiusega.
Edasi tuleb punsli ja vasaraga lüüa sõle allaserva ja siseküljele mummukesed, kupuread. Need on kaunistuseks, aga vanad eestlased uskusid ka, et kupp, mumm kaiitseb kurja silma eest ja omab tõrjemaagilist tähendust. Oluline on ka, et sõlg oleks hõbedast, kuna eestlased on olnud hõbedarahvas, hõbevalge rahvas. Hõbe ka teaduslikult tõestatuna on põletikevastane, juba meie esivanemad kasutasid hõbedat ja hõbesõlge/hõbeehteid ravitsemisel ja uskusid, et hõebehted toovad õnne, rikkust, kaitset, sõlg viljakust ja kaitset naisele. Sõlg on olnud viljaka ea naise, emaduse sümbol.
Ka kuppude löömise juures tuleb hõbedat vahepeal kuumutada, pehmemaks muuta.
Siis valmistatakse sobiva paksusega hõbetraadist keerutraat, painutatakse täpselt sobiva läbimõõduga rõngad ja joodetakse tule ja joodisega sõlele allaäärde ja üle sõlesuu kohale, Sõlesuusse tuleb saagida ava, viilida ja lihvida teravad servad. Ka alläär tuleb viilida ja lihvida.
Sõle nõel tuleb saagida paksust hõbetraadist, viilida, vasaraga taguda, lihvida, painutada sobivaks. Traditsioonilise sõle puhul on sõlenõel ees, allolev riie tõmmatakse läbi nõela. Ajalooliselt ei ole hõbesõlel taga prossinõela, nõel on ainult ees. Kuna nõel on üsna paks, siis peab arvestama, et ta teeb kangasse augu, niiet sõlge on hea kanda linase riide, villase riietuse/salli/sõbaga.
Üks suur, aeganõudev ja põnev töö on mustrite peale graveerimine. Seda tehakse käsitsi väikeste graveerimisnugade ehk stihlitega, mida meister hoiab käes ja lõikab hõbedasse jooni. Eesti keeles ongi sellele tehnikale ilus sõna - hõbelõige. Tegemist on aeglase ja meditatiivse tööga, käsi peab täpne ja kindel olema ja meel selge, kuna kord lõigatud joont tagasi võtta ei saa. Eri kihelkondades on erinevad sõlemustrid. On ka sõlgi, mida kantakse üle mitme kihelkonna. Koostöös tellijaga täpsustatakse, kas sõlele tulevad ajaloolised mustrid või on tellijal ka oma isiklikke enda/tulevase sõlekandja hingele olulisi märke, sümboleid, kirju, mida samuti saab sõlele soovi korral traditsiooniliste mustrite sekka või asemele graveerida.
Peale graveerimist tuleb veel sõlg eri liivapaberitega üle lihvida, muidu jäävad graveeritud mustrijooned karedad ja teravad. Kas enne või pärast graveerimist sõlg poleeritakse. siin peab vaatama, et sõlehõbe kuumusega lapiliseks ei läheks .
Sõle sisse võib tellija soovil graveerida omaniku nime/aasta/nimetähed.
Sõle valmimine võtab sõltuvalt sõle suurusest ja keerukusest ning eesootavast tööde järjekorrast 1-4 kuud aega.
Ongi kaunis hõbesõlg valmis, üts illos hõpõsõlõkõnõ, suur sõlg valmih! Korralikult tehtud hõbesõlg kestab sajandeid ja seda saab pärandada põlvest põlve emalt tütrele, vanaemalt lapselapsele, pojanaisele.