Kuhiksõled on Eesti eripärane ehtetüüp, mis kujunes välja varasemast äärekuppudega üsna lamedast rõngassõlest 18.saj. teiseks pooleks. Kuhiksõlg on rõngassõlest suurem, aga sõlesuu on võrreldes läbimõõduga pisikene.

Setu neiu Obinitsast 1940, foto: Carl Sarap

Põhja- Lääne- ja Kesk-Eesti kuhiksõlgede läbimõõt on enamasti 9-11 cm, Viljandi ümbruses ja Mulgimaal 15-17 cm(isegi 20 cm). Kõige võimsamad on 15-25 cm(kuni 36 cm) läbimõõduga Setu sõled.

Kuhiksõle tavapärane ornament koosneb kolmest õiest(rosetist) ja kroonist või neljast õiest(rosetist), mille vahel on taimeväät või akantusepõimingud.

Põhja- Lääne ja Kesk-Eesti naistele valmistasid sõlgi Paide, Pärnu ja Rakvere kullassepad. Enamik nende valmistatud sõlgedest on kaunistatud krooni ja kolme rosetiga. Samal ajal on igal meistril oma käekiri, nii võivad lilleõied asuda ringi sees, olla stiliseeritumad või looduslähedasemad. Samuti on meistritel olnud igal omamoodi graveerimisstiil.

Näiteks Muhus 1870.aastatel tegutsenud kullassepa Baumanni kuhiksõlgede tunnuseks on kolm või neli kuue või kaheksaharulist ringidega ümbritsetud tähekujulist õit, mille südamik on kaetud diagonaalruudustikuga. Samas on Muhust teada ka roosiõie-taoliste rosettidega ja akantuselehtedega kaunistatud kuhiksõlgi nagu mujaltki Eestist.

Segakoor Võrumaalt 1896. Foto Heinrich Tiidermann

Osale Viljandimaa sõlgedest on iseloomulik ümber sõlesuu paigutatud viljapeataoliste kujunditega kiirtepärg, sõle pind on kaetud rosettide ja ehiskilbikeste või akantuseväätidega. Samas võib kiirtepärja asemel ümber sõlesuu olla ka muu taimemotiiv. Suuruselt võivad olla Viljandimaa sõled sama suured kui Setu sõled, aga Viljandimaal on kuhik palju madalam, nad on lamedamad.

Viljandimaa naine u 1880. Foto Reinhold Sachker

Varaseim Setu suur hõbesõlg on teada 19.sajandi algusest. Erinevalt muudest kuhiksõlgedest kujutatakse Setu sõlel kahepäist lindu, kotkast, ilmalindu. Enamasti peetakse seda Vene tsaaride vapikotkaks, aga Setu ehteid sügavuti uurinud etnograaf Mare Piho on toonud paralleele paljude rahvaste uskumustega, kus kahe peaga röövlind on kätkenud endas üleloomulikke olendeid, olles seotud sigivusmaagia ning nais- ja meesalgega. Setu sõlel on sõlesuu kohal kroon ja all kahepäine lind, paremal ja vasakul pool sõlesuud on kaks identset rosetti, mis võivad olla kuue- või kaheksanurksed lillerosetid. Tartu meister Robert Hermann rakendas ornamendi loomisel vabamat fantaasiat, tema kompositsioonides leidub ka maju, kirikuid, puid, linde. Nii on ka Võru meister Alexander Johann Blomerius mõnikord kulli asemele graveerinud ratsanikku kandva kaameli või töötavad sepad.

Setu suursõlg, Pankjavitsa, diam.19,5 cm, kõrgus 7 cm

Saaremaal kanti suuri kuhiksõlgi vähe. Teadaolevad Saaremaa kuhiksõled on 5-7 cm läbimõõduga ja nende ornamendis domineerivad väädid ja õied.

Lihula sõlg, 18,saj. lõpp või 19.saj. algus, meister: J.H. Eylandt

Tartumaa hõbesõlg, diam.7,5 cm, kõrgus 2 cm

Sõlekavandeid Kattenbergi mustriraamatust

Kasutatud kirjandus

Jana Reidla, Eesti ehtekultuur muinasjast uusajani 2012
Kaalu Kirme, Eesti sõled, 1986